Vulkaani purskega kaasnevad ohud

Vulkaanidel on kindlad teadaolevad asukohad ning vulkaanipursked pole niivõrd raskesti ennustatavad kui näiteks maavärinad, kuid vulkaanilistes piirkondades on head viljakad mullad, mistõttu elab vulkaanide jalamil palju inimesi. Seetõttu kujutavad vulkaanid endast inimestele siiski suurt ohtu. Vulkaanide tagajärjel elu kaotanud inimeste arv on umbes suurusjärgu võrra väiksem maavärina ohvrite arvust.

Peamised vulkaanidega seotud ohud on laavavoolud, vulkaaniline tuhk, lõõmpilved, lahaarid, maalihked, vulkaaniline gaas, tsunamid ja kliimamuutus. Nende tagajärgedeks võivad olla materiaalne kahju hävitatud hoonete, infrastruktuuri ja põllumaa näol, nälg, veereostus, haiguste levik, uppumine, lämbumine jne.

Laavavoolud on omased peamiselt basaltset laavat purskavatele vulkaanidele. Nad põhjustavad kahju näiteks Hawaii saarel ja Sitsiilias (Etna vulkaan). Korduvalt on proovitud erinevaid meetodeid laavavoolude kõrvalejuhtimiseks, kuid neid üritusi on saatnud piiratud edu. Laavavoolud kujutavad ohtu peamiselt inimeste varale, kuid reeglina mitte nende eludele.

Tuhasajud põhjustavad ebameeldivusi, kuid tavaliselt ei tapa inimesi. Küll võib aga vulkaanilise tuha pilved olla ohuks lennukimootoritele, mistõttu korrigeeritakse sageli lennutrasse, et vältida hetkel aktiivseid vulkaane ja nende purskepilvi.

Lõõmpilved on üks ohtlikumaid vulkaanidega seotud nähtusi, mis koosneb tulikuuma gaasi (kuni 1000 °C) ja tefra segust, mis kiirusega kuni 700 km/h vulkaani nõlva mööda alla kihutab oma teel kõike hävitades. 1902. aastal hävines lõõmpilves täielikult Martinique'i saare pealinn Saint-Pierre (umbes 30 000 inimesest jäi ellu vaid üks). Lõõmpilved kaasnevad plahvatuslikku tüüpi vulkanismiga.

Lahaarid on vulkaanilised mudavoolud, mis koosnevad peamiselt veest ja püroklastilisest materjalist ning liiguvad mööda vulkaani nõlvu laskuvaid jõeorge. Tuntuim lahaariga seotud õnnetus juhtus 1985. aastal Colombias, kui lahaar hävitas täielikult vulkaanist 40 km kaugusel asunud Armero linna. Lahaaride tekkele aitab kaasa see, kui vulkaanide tipud on kaetud lume ja jääga, mis purske korral kiiresti sulades mudavooluks muutub.

Plahvatuslike vulkaanipursked võivad tekitada tsunami, mis ümbritsevail rannikuil hävitustööd korda saadab. Üks ajaloolise aja kuulsamaid vulkaanipurskeid on Krakatau 1883. aasta purse, mille ohvrid surid peamiselt just tsunami tagajärjel.

Vulkaanilised gaasid võivad tappa otseselt (näiteks lämbumine õhust raskema ja seetõttu maad mööda liikuva süsinikdioksiidi pilves), aga ka kaudselt. Arvatakse, et Maa ajaloo suurima väljasuremissündmuse Permi ajastu lõpul käivitasid hiiglaslike vulkaanipursete läbi atmosfääri vabanenud vulkaanilised gaasid, mis tekitasid happevihmasid ning muutsid oluliselt klimaatilisi tingimusi.

Allpool olev tabel esitab mõned viimase paari sajandi jooksul toimunud inimohvritega lõppenud vulkaanilised õnnetused, surmajuhtumite arvu ja nende peamise põhjuse.

Lõõmpilv

Mõistekaart

Kasutatud kirjandus:

http://et.wikipedia.org/wiki/Vulkaan

http://wapedia.mobi/et/Vulkaan?t=4.